Nelipüha

Oleme jõudmas kiriku kolmandasse suurde pühasse Nelipühasse, mis on Kolmainujumala kolmanda isiku, Püha Vaimu, püha ja ristikiriku sünnipäev.

Jumal on Kolmainujumal. Seda ei olegi nii kerge mõista: kolm isikut ja ikkagi ainult üks Jumal, kolm nägu ja siiski üks isik. Miks Jumal on meile ennast nõnda tahtnud ilmutada – küllap Tema teab paremini.
Erinevatele maailma ajastute inimestele on näidatud kolmest ühte Jumala nägu ehk isikut, kuigi öeldakse, et kõik isikud on kõikidel aegadel tegevad. Erinevatel aegadel on justkui kate rohkem libisenud ära ühelt neist isikutest, teised jäävad rohkem varju, aga nad on seal kõik olemas.
Aega enne Kristuse sündi on peetud Jumal Isa ajastuks, siis tajuti Teda kõige paremini. See on Vana Testamendi aeg, õiglase ja karmi Jumala aeg, kes nõuab oma Seaduse täitmist ja ustavust. Aga kes on valmis osutama halastust eksinule, kui see pöördub tagasi õigele teele.
Teine, Jumala Poja ajastu, on Jeesuse maapealse elu aeg. See oli väga eriline oodatud õnneaeg, ajaloo kulminatsioon, mil Jumal ise viibib inimeste keskel – nii lähedal, et on lausa käega katsutav. Prohvetid nimetasid seda aja täitumise ajaks.


See praegune Jeesuse ettekuulutatud ajastu, milles meie elame, seda on nimetatud Püha Vaimu ajastuks. Seda on kutsutud ka armu ajaks, mil Jumala Sõna peab jõudma kõikjale maailma. Väikese Iisraeli ehk hilisema nimetusena juudi rahva Jumalast saab paljude rahvaste Jumal, Jumal, keda ei saa enam siduda rahvuse piiridega, vaid Temast on saanud maailma Jumal. Jeesus puutus kokku tuhandete inimestega, aga neid, kelle keskel Jumala Vaim elab on miljoneid.


Jumala Vaim on loov Vaim, mis annab elu ja on tegev seal, kus on kasvamine, arenemine, kus midagi uut sünnib, kus midagi head sünnib. Kevad on eriti sobilik aeg selleks, et mõtelda Jumala Vaimu peale. Loodus virgub uuele elule täie hooga. Kõike seda loob Jumala Vaim. On aeg, kus ka meiegi peaksime oma vaimu virgutama, sest inimese vaim võib olla magama uinunud, on justkui talveunes. Hirmus on, kui talv kunagi otsa ei saa. Oscar Wilde´il on muinasjutt „Isekas Hiiglane”. See on lugu Hiiglasest, kelle vaim oli magama uinunud, oli kurjuse talveunes. Ta ei võinud sallida lapsi oma aias. Ja sellepärast ei lasknud Jumala Vaim talvel tema aiast lahkuda ega tulla kevadet. Alatine talv mõjus Hiiglasele rusuvalt ja ta ei mõistnud, miks kevadet ei tule.


„Aga kevadet ei tulnudki ega tulnud ka suve. Sügis jagas kõikidesse aedadesse kuldseid vilju, aga Hiiglase aeda ei midagi. „Ta on liiga isekas,” ütles sügis. Nii oligi Hiiglase aias kogu aeg talv ning puude vahel lõi tantsu põhjatuul, rahe, pakane ja lumi.
Ühel hommikul, kui Hiiglane juba ärganult voodis lebas, kuulis ta ilusat muusikat. See kõlas tema kõrvus nii magusalt, et ta arvas kuninga moosekante oma aiast mööduvat. Tegelikult oli see ainult väike kanepilind, kes tema akna all laulis, aga hiiglane polnud nii ammu oma aias linnulaulu kuulnud, et see tundus talle maailma kõige kaunima muusikana. „Küllap on kevad lõpuks ometi tulnud,” ütles hiiglane, hüppas voodist ja vaatas välja.
Ta nägi imepärast vaatepilti. Lapsed olid väikese müüriaugu kaudu aeda roninud ja istusid nüüd puude otsas. Ja puud olid laste tuleku üle nii rõõmsad, et nad katsid ennast õitega. Linnud lendasid ringi ja vidistasid rõõmu pärast ning lilled vaatasid halja rohu seest üles ja naersid. Aia kõige kaugemas nurgas seisis üks väike poiss. Ta oli nii väike, et ta ei ulatunud oksteni. Vaene puu oli ikka veel härmatise ja lumega kaetud ning selle kohal puhus ja möirgas põhjatuul. ”Roni üles, väike poiss,” ütles puu ja painutas oksad nii madalale, kui suutis, aga poiss oli liiga tilluke.
Hiiglane hiilis trepist alla, avas päris tasa välisukse ja läks aeda. Aga kui lapsed teda nägid, ehmusid nad nii, et jooksid kõik minema ning aeda tuli uuesti talv. Ainult väike poiss ei jooksnud kuhugi, sest tema silmad olid nii pisaraid täis, et ta ei näinud lähenevat Hiiglast. Hiiglane hiilis tema selja taha, võttis ta õrnalt käe peale ja pani puu otsa. Ja puu puhkes kohe õide ja linnud tulid ja laulsid selle okstel ning väike poiss lõi oma kaks kätt Hiiglase kaela ümber ja suudles teda.
Igal pärastlõunal, kui koolitunnid olid läbi, tulid lapsed Hiiglasega mängima. Aga seda väikest poissi, keda Hiiglane armastas ei nähtud enam kordagi.
Aastad läksid. Ühel talvehommikul vaatas Hiiglane aknast välja. Aia kõige kaugemas nurgas oli üks puu üleni õitega kaetud. Puu all seisis väike poiss, keda ta armastas. Suure rõõmuga jooksis Hiiglane trepist alla ja välja aeda. Aga kui ta päris poisi ligi jõudis, tõmbus ta nägu vihast punaseks ning ta küsis: „Kes julges sind haavata?” sest lapse peopesades olid kahe naela jäljed ning kahe naela jäljed olid ka tema väikestes jalgades.
„Kes julges sind haavata?” hüüdis hiiglane. „Ütle mulle, et ma saaksin võtta oma suure mõõga ja lüüa ta surnuks.”
„Pole vaja,” vastas laps. „Need on armastuse haavad.”
„Kes sa oled?” küsis Hiiglane ning laskus temas ärganud imeliku aukartuse sunnil lapse ette põlvili.
Laps naeratas Hiiglasele ning ütles talle: „Kord lasksid sina mul oma aias mängida, täna tuled sa koos minuga minu aeda, Paradiisiaeda.”
Ja kui lapsed sel pärastlõunal aeda jooksid, leidsid nad puu alt üleni valgete õitega kaetud surnud Hiiglase.”

Jeesus on meie juures oma Vaimu läbi, oma armastuse, oma lohutuse, oma juhatava Vaimu läbi. Apostel Paulus ütleb:
“Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim.” On palju asju, mida Jumala Vaim meie juures korda saadab. Kas või see, et me korraga mõistame oma eksitust nagu see juhtus Hiiglase juures ja meis on väge otsustavalt pöörduda hea poole. Seda oleme kindlasti kogenud: Jumala Vaim murrab meis justkui talve ja äratab meis kevade nõnda, et me ei suuda isegi seletada miks, aga süda laulab sees ja soovib kõike armastada.


Jumala Vaim aitab meil elada kristlastena, aitab järgida Jeesust – armastada ja teenida oma kaasinimesi. Jumala Vaim teeb meist uued inimesed, keda Jumal arvab väärt võtma oma igaviku riiki elama. Seepärast palugem, et Jumal jätkuvalt kingiks meile oma Vaimu.