Jutlus Jr 23:1-4

Hea Karjase pühapäeval mõtleme selle peale, et Jeesus on meie kaitsja, meie Hea Karjane ja meie Tema kallis kari, Tema lambad. Hea Karjane on pühendunud oma lammastele, Ta hoolitseb nende eest, annab neile parimat ja on oma elu isegi nende eest ohverdanud. Ta on neile igavese elu väravad avanud. Hea Karjase Ps 23 ütleb:

„Issand on mu karjane mul pole millestki puudust.
Haljale aasale paneb Ta mind lebama,
hingamisveele saadab Ta mind;
tema kosutab mu hinge…“

Loomulikult see ilus pilt karjasest ja lammastest on ainult pilt, mis kõneleb Jumalast ja Tema inimestest, kõneleb Jumala hoidmisest.

Käesoleva aasta Hea Karjase pühapäeva tekstid aga pööravad pilgu ära meie taevaselt Karjaselt, Jeesuselt, meie peale, kes me oleme maised karjased. Küllap oleks parem jääda imetlema täiuslikku pilti selle asemel, et vaadelda seda, mis on vigane ja jätab palju soovida. Aga nii see on ja seda rõhutatakse Piiblis sageli: Jumal on andnud meile eeskuju, Ta ootab, et me Tema eeskuju järgiksime. Veel ei saa me jääda haljale aasale lebama, meil on töö teha – karjasetöö.

Kes on siis see meie kari? Prohvet Jeremija suu läbi kõneleb Issand rahva juhtidele, valitsejatele. President, parlament, riigikogu, kõiksugu ministeeriumid on rahva üle seatud karjased. Rahva juhtidelt oodatakse riigimehelikkust st nad ei mõtle omakasule, vaid neile on kõige tähtsam oma rahva ja riigi käekäik. Ajaloost ja ka meie päevil ei ole erandlik, et rahva juhid on rahvale ristiks ja viletsuseks kaelas. Põhjuseks võib olla rumalus, küündimatus, aga ka juhi suur ego, on lihtsalt niru inimene, kellele ei tohiks teiste inimeste üle võimu anda.

Edasi on karjased need, kes on asutuste, ettevõtete, osakondade ja kõik muud juhid, kellel on alluvaid. Juhi amet on eelkõige teenimise amet. Seda näitas Jeesus, kui Ta alandus pesema oma jüngrite jalgu. Juht peab panustama palju enam kui alluvad, Tema vastutab, Tema jätab enda tahaplaanile ja annab ennast teiste hüvanguks.

1Pt kirjas pöörduti koguduse vanemate poole ja öeldi: „Hoidke teie hoolde antud Jumala karja!“ Koguduse õpetaja, juhatus, nõukogu, töötegijad – need on karjased koguduse üle. Siin 1Pt kirjas öeldakse veel väga oluline asi: missugune peab olema juhtide hoiak. Nad ei tohi juhtida sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult. Kogudustes on väga palju tööd tehtud vabatahtlikult ilma tasu saamata, on tehtud tööd nagu Jumalale. Siin ei ole mõtet teha tööd raha pärast, siin tehakse tööd, sest see on tähtis, on südameasi. Jumal õnnistab lahket andjat ja õnnistab rohkesti. Muidugi peab kogudus pidama ülal ka oma töötegijaid, ses tühi kott ei seisa püsti ja Piiblis öeldakse: „Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab!“ (5Ms 25:4, 1Kr 9:9) Elatise teenimine ei ole siin esmane eesmärk, vaid eesmärgiks on teha tööd Jumalale ja Tema rahvale. See on missiooniga töö.

Jeesus ütles Peetrusele: „Sööda mu tallesid!… Hoia mu lambaid kui karjane!… Sööda mu lambaid!“ Jeesus usaldas oma karja Peetruse kätte. Jeesus usaldab oma koguduse meie kätte. See on päris hirmuäratav ülesanne, kui mõtleme selle peale kuidas Jeesus räägib oma karjast ja kui oluline on Talle Tema rahvas (Jh 17:22-26).

„Mina olen andnud neile selle kirkuse, mille Sina (Jumal) oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja Sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et Sina oled minu läkitanud ja et Sa oled armastanud neid, nii nagu Sa oled armastanud mind. Isa, ma tahan, et ka need, keda Sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille Sa oled andnud mulle, sest Sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Õige Isa, maailm ei ole Sind tundnud, aga mina tundsin Sind ning need siin tunnevad Sind, et Sina oled minu läkitanud. Ja ma olen neile teada andnud Sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega Sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.“

Kuidas mina, nõder inimene, küll saan nii suure ülesandega hakkama, et hoian Jeesuse armast rahvast. Küllap iga koguduse üle seatu on tundnud ahastust, et ta ei saa selle tööga hakkama ja on läbikukkunud. Aga me saame siiski hakkame, sest me oleme ise selle armastatud karja hulgast, Jeesuse armsad lambukesed, keda Tema toetab. Meil ei ole tänapäeval liiga palju rahvast, et ei jaksa kogu seda tööd nendega ära teha, vaid meie olukord on nagu Jeremija kirjeldab: lambad on pillutatud ja ära aetud, lambaid ei ole, neid on väheks jäänud. Kuidas laialipillutatud kari jälle kokku koguda, sest vägisi ei saa kedagi sundida. Kuidas saaks Jumal jälle inimestele oluliseks ja tõuseb vajadus Tema Sõna järele ja kogunetakse Jumala rahvana jälle kokku? Kogudus ei ole mingi organisatsioon, vaid Jumala rahva koosolemine, igavikuriigi rahvas tuleb kokku. Häda on selles, et Jumala rahvas ei tea või et teadvusta endale piisavalt, kes nad on, identiteet on kaduma läinud.

Karjane ollakse ka perekonnas. Martin Luther kõneleb pereisadest, kes peaksid olema oma abikaasale, lastele ja teenijatele heaks karjaseks. Lapsevanemad, õpetajad on lastele karjasteks.

Tuntuim kristlik laste laul algab sõnadega „Ma olen väike karjane…“ Minu üle on Hea Karjane ja mina ise olen karjane. Viimselt on igaüks kellelegi karjaseks. Oleme karjaseks oma lemmikloomadele, aga miks mitte ka taimedele, mille eest me hoolitseme, oleme karjaseks igale inimesele, kellega kokku puutume. Eks me ju oleme mõnikord märganud, et igati võimeka, tubli inimese, selle jäiga üles vuntsitud väliskesta sees peitub üks õrn olevus, seda on luuleliselt nimetatud hingelinnuks – nii kergesti haavatav ja pelglik. Kui meie võimuses on peaksime teda hoidma, et ta haiget ei saaks, ei hirmuks ega varjuks kivimüüride taha. Selline hingeolend on meis kõigis. Jeesus tunneb seda meie õrna hingekest ning sellepärast ütleb: hoidke üksteist nagu mina olen teid hoidnud.